2. VERESUHKRU KONTROLL JA RAVI EESMÄRGID
Regulaarne veresuhkru mõõtmine on väga tähtis ja vajalik tegevus diabeeti põdeva lapse igapäevaelus.
Normaalne veresuhkrutase ehk normoglükeemia on tähtis mitmel põhjusel:
• annab hea enesetunde ja tervise,
• tagab normaalse kasvamise ja arengu murdeeas,
• tagab normaalse töö- ja õppimisvõime,
• annab diabeeti põdeva lapse pereliikmetele positiivse emotsiooni ja tagab nende parema tervise,
• hoiab ära diabeedi hilistüsistuste tekke.
Ravi eesmärgid
Kesksel kohal on see, et laps ja tema perekond saaksid vajalikud teadmised ja oskused selleks, et elada oma elu tarbetute piiranguteta ja hoida veresuhkrutase iga päev kontrolli all.
Kui tervel inimesel püsib veresuhkrusisaldus ööpäev ringi 4–7 mmol/l vahel, siis diabeeti põdeva inimese parim tulemus on 4,5–10 mmol/l, kusjuures optimaalseks loetakse veresuhkrusisaldust enne sööki 5–8 mmol/l ja pärast sööki 5–10 mmol/l (vt tabelit). Tabeli on koostanud Rahvusvaheline Laste ja Noorte Diabeediühing (International Society for Pediatric and Adolescent Diabetes, ISPAD), võttes arvesse paljusid diabeediuuringuid ja ekspertarstide arvamusi. Kuigi tabelis toodud optimaalsed näidud kehtivad kõikide diabeeti põdevate inimeste jaoks ja tabelit tuleb käsitleda kui juhist, tasub teada, et igale lapsele lähenetakse individuaalselt, arvestades tema haiguse kulgu ja eripärasid, mille tõttu tema veresuhkru sihtväärtused võivad pisut erineda tabelis toodust.
On kasulik teada, et toit, tugevad emotsioonid, stress, ägedad viirushaigused jm tõstavad veresuhkrutaset, insuliin ja kehaline koormus aga langetavad seda.
Madalat veresuhkrutaset nimetatakse hüpoglükeemiaks ja kõrget hüperglükeemiaks. Mõlemas olukorras on vaja tegutseda, et veresuhkur normi saada. Kiire tegutsemine on vajalik madala näidu korral, et ära hoida raske hüpoglükeemia teke. Kindlasti ei tohi last, kelle veresuhkrutase on madal, üksi jätta ega viivitada talle joogi-söögi andmisega. Hüpoglükeemia järel peab veresuhkrut korduvalt mõõtma kuni normaalse taseme taastumiseni. Vt 7. ja 8. peatükki.
ISPADi antud soovituste järgi tuleb veresuhkrut kontrollida minimaalselt 4–6 korda ööpäevas, vajaduse korral sagedamini. Tavapäraselt mõõdetakse veresuhkrut
• hommikul ärgates tühja kõhuga,
• 1–2 tundi pärast hommikusööki,
• enne lõunasööki,
• 1–2 tundi pärast lõunasööki,
• enne õhtusööki,
• 1–2 tundi pärast õhtusööki,
• enne und ja vajadusel öösel.
Lisamõõtmisi tuleb teha
• kui laps ei tunne end hästi,
• kui lapsel esinevad hüpoglükeemia tunnused,
• tugeva sportimise või muu füüsilise koormuse eel, ajal ja mõni tund pärast seda hüpoglükeemia ärahoidmiseks,
• ägedate palavikuga kulgevate haiguste ajal hüperglükeemia vältimiseks.
Veresuhkru mõõtmise soovituslikud kellaajad arutatakse läbi raviarstiga, et saada võimalikult palju kasulikku teavet veresuhkrut mõjutavate tegurite kohta ja teha õigeid raviotsuseid.
Glükomeeter
Veresuhkrut mõõdetakse aparaadi abil, mida nimetatakse glükomeetriks. Lapsel peaks neid olema vähemalt kaks, juhuks kui üks läheb rikki. Eestis on kasutusel mitmed erinevad glükomeetrid. Igal aparaadil on oma testribad. Enne glükomeetri kasutamist tuleb tähelepanelikult läbi lugeda selle kasutusjuhend. Selleks, et saada sõrme otsast võetud verest õige suhkrunäit, tuleb tegutseda järgmiselt:
• pesta käed seebi ja veega puhtaks, seejärel kuivatada;
• pesemisvõimaluse puudumisel puhastada sõrmeotsa spetsiaalse puhastusvahendiga ning alustada mõõtmist alles siis, kui nahk on kuiv;
• sisestada testriba glükomeetrisse;
• teha torkevahendiga torge sõrmeotsa välis- või siseküljele, seejärel pigistada sõrme õrnalt, kuni ilmub korralik veretilk;
• veretilk võetakse testribale, nagu glükomeetri kasutusjuhend seda ette näeb;
• veretilga saab kergemini kätte, kui sõrmed on soojad; selleks võib käsi pesta sooja veega ja enne torget sõrmeotsa kergelt mudida.
Koolilapsed ja suuremad lasteaialapsed oskavad ise veresuhkrut mõõta, kuid täiskasvanud peavad kontrollima lapse mõõtmistehnikat.
Osa diabeedipõdejaid kasutab raviks sensoriga insuliinipumpa. Sensor mõõdab inimese nahaaluskoe vedelikust pidevalt glükoositaset, mis on võrreldav sõrmeotsast võetud vere suhkrutasemega. Sel viisil on võimalik pumbaekraanilt pidevalt näha glükoosinäite. Lisaks sellele on ekraanil näha glükoositaseme muutuste trendid. Kui glükoositase langeb alla või tõuseb üle soovitusliku piiri, hakkab insuliinipump andma alarmi helisignaali või vibratsiooniga. Need lapsed, kes kasutavad sensoriga pumpa, ei pea nii sageli glükomeetriga veresuhkrut mõõtma. Lisainfot vaata 5. peatükist.
HbA1c-test
Diabeediravi hindamiseks ja korrigeerimiseks tehakse iga kolme kuu tagant arsti visiidi ajal lapsele sõrmeotsavere proov glükosüleeritud hemoglobiini (HbA1c) taseme määramiseks. See proov peegeldab lapse veresuhkrusisaldust eelmise kolme kuu jooksul. Hemoglobiin on vere punaliblede osa, mis kannab hapnikku kopsudest keha teistesse organitesse ja kudedesse. Osa veresuhkrust kleepub hemoglobiini külge ja püsib seal kuni punaliblede eluea lõpuni (keskmiselt kolm kuud). Diabeet on lapsel hästi kontrolli all ja ravi edukas, kui HbA1c-tase jääb alla 7,5% või alla 58 mmol/mol. Kui HbA1c-tase on üle 9%, on diabeet tasakaalust väljas ning on suur risk, et lapsel tekivad tüsistused.