7. MADAL VERESUHKUR

Kui diabeeti põdeval inimesel langeb veresuhkrutase alla 4 mmol/l, kutsutakse seda hüpoglükeemiaks ehk madalaks veresuhkruks. Hüpoglükeemia on insuliini manustamise kõrvaltoime, mida ei ole alati võimalik vältida.

Veresuhkrutaseme langedes väheneb tervetel inimestel ka insuliini tootmine ja keha varudest paisatakse vereringesse glükoosi, et ära hoida suhkrusisalduse liigset vähenemist veres. Diabeeti põdeval inimesel ei ole see kaitsemehhanism piisavalt tõhus, kuna juba süstitud insuliinidoosi toimimist kehas ei saa peatada ning seetõttu suhkrusisalduse vähenemine veres jätkub.

Hüpoglükeemia võib kujuneda kiiresti. Tavaliselt tekivad aga lapsel veresuhkrutaseme langemisel hoiatavad sümptomid. Iga laps võib tunda hüpoglükeemiat erinevalt, kuid enam levinud madala veresuhkrutaseme tunnused on:
• nõrkus, loidus,
• värinatunne kätes või jalgades,
• kahvatus,
• külma higiga kattumine,
• peavalu,
• nälg,
• ebatavaline käitumine või meeleolu muutus.

Väikelastel väljenduvad need tunnused vähesel määral. Madal veresuhkrutase võib neil põhjustada halba tuju ja käitumise äkilist muutust, osa lapsi muutub agressiivseks, teised jäävad väga loiuks ja passiivseks. Koolilastel tuleb ette keskendumisraskusi, nad ei suuda mõelda ega arvutada. Teinekord on lastel raske ennast väljendada, nad võivad rääkida ja käituda ebaadekvaatselt.

Alati ei ole üheselt selge, miks vere- suhkrutase langeb liiga madalale.
Enam levinud põhjused on:
• liiga suur insuliinidoos,
• suur kehaline aktiivsus,
• väiksem toidukogus,
• söögi hilinemine või oote vahelejätmine,
• noorukitel ka alkoholi tarbimine.

Mida teha hüpoglükeemia korral

Hüpoglükeemia nõuab kohest abi, sest viivitamisel võib veresuhkrutase alaneda ohtlikult madalale. Paluge lapsel oma tegevus katkestada, sest vaja on kontrollida tema veresuhkrut. Kui see ei ole aga võimalik, tuleb lapsele kohe anda midagi süüa. Peab jälgima, et söök sisaldaks kiiresti imenduvaid süsivesikuid. Kiiresti tõstavad veresuhkrutaset näiteks mahl, glükoositabletid, mesi, suhkur. Šokolaad selleks ei sobi, kuna sisaldab palju rasva, mis aeglustab glükoosi imendumist maost. Süsivesikute kogus, mis on vajalik veresuhkrutaseme tõstmiseks, on individuaalne (vt tabelit).

Laps peaks püsima paigal, kuni enesetunne paraneb. 10–15 minuti möödudes on vaja veresuhkrut uuesti mõõta. Kui veresuhkrutase on ikkagi madal või hüpoglükeemia nähud püsivad, peab laps saama veel kiiresti imenduvaid süsivesikuid.

Kui veresuhkrutase on normaliseerunud (üle 5 mmol/l) ning järgmise söögini on üle 30 minuti aega, peaks laps sööma pikemalt toimivaid süsivesikuid sisaldavat toitu, näiteks võileiba, banaani või küpsist. See on vajalik, et vältida uut veresuhkrutaseme langust. Jällegi on selleks tarvilik süsivesikute kogus individuaalne.

Raske hüpoglükeemia

Kui veresuhkrutase langeb väga madalale, tekib teadvushäire ja krampide oht. Tänu headele enesekontrolli võimalustele ehk sagedasele veresuhkru mõõtmisele esineb rasket hüpoglükeemiat lastel tänapäeval harva.

Kui laps on teadvuseta
• Ärge pane lapsele midagi suhu.
• Pange laps stabiilsesse küliliasendisse.
• Kutsuge kiirabi (tel 112).
• Manustage glükagooni 0,5–1,0 mg lihasesse.
• Lapsed kehakaaluga üle 25 kg või vanemad kui 6–8 eluaastat: süstida 1 ml, süstlal märge 1/1.
• Lapsed kehakaaluga alla 25 kg või nooremad kui 6–8 eluaastat: süstida 0,5 ml, süstlal märge 1/2.
• Olge lapse juures kuni abi saabumiseni!

Glükagooni kasutamine

Glükagoon on ravim, mida süstitakse lihasesse. Glükagooni toimel vabaneb glükoos maksa varudest vereringesse, suurendades vere suhkrusisaldust. Diabeedikeskuses õpetab õde teid glükagooni kasutama. Õpetage seda ka teistele pereliikmetele ning lapsega tegelevatele täiskasvanutele.

Ostes apteegist glükagooni, saate viaali (väikese pudeli) glükagoonipulbriga ning süstla, mille sees on lahusti. Kui ravimit on vaja manustada, peab esmalt süstima lahusti pulbriviaali. Seejärel tuleb nõela ja süstalt viaalist välja tõmbamata viaali kergelt loksutada, kuni pulber on täielikult lahustunud ja lahus läbipaistev. Nõela vedelikus hoides tõmmake vajalik kogus lahust aeglaselt uuesti süstlasse.

Pärast glükagooni süstimist peaks laps teadvusele tulema 5–10 minuti jooksul. Kontrollige veresuhkrusisaldust iga 15 minuti järel, kuni see on suurenenud vähemalt 5 mmol/l-ni, edasi kontrollige veresuhkrut iga tunni tagant vähemalt 4–5 tundi. Kuna glükagooni süstimine vabastab maksast glükoosivarud, vajab organism süsivesikuid, et neid varusid uuesti täita. See võib järgmise 24 tunni jooksul kaasa tuua uue hüpoglükeemia. Kontrollige veresuhkrut tihti ning andke lapsele süsivesikuterikast toitu. Glükagooni kasutamise kõrvaltoimena võib järgneda iiveldus ja oksendamine – sellisel juhul ei saa laps süüa ning ta on kindlasti vaja haiglasse toimetada.

Öine hüpoglükeemia

Veresuhkrutase võib langeda liiga madalale ka öösel. Kerge hüpoglükeemia korral ei pruugi laps seda tunda ega ärgata ning seetõttu võib suhkrutase veelgi alaneda. Kui lapsel on öösel olnud hüpoglükeemia, võib ta hommikul kurta peavalu või tunda end väsinuna. Samuti võib öise hüpoglükeemia järel olla hommikul kõrge veresuhkrunäit.

Saamaks teada, kas lapsel esineb öiseid hüpoglükeemiaid, peab öösel mõõtma tema veresuhkrut. Mis kellaajal öösel veresuhkrut mõõta, oleneb kasutatavast insuliinraviskeemist. Seda peab arutama lapse diabeediravi meeskonnaga. Kindlasti on vaja teavitada lapse arsti, kui öised mõõtmistulemused näitavad madalaid veresuhkruväärtusi.

Hüpoglükeemia tagajärjed

Teadusuuringute järgi võivad rasked hüpoglükeemiad häirida lapse vaimset arengut, eriti kui neid tuleb ette väikelapseeas.

Kõige parem viis hüpoglükeemiat vältida on kontrollida veresuhkrut regulaarselt. Eriti hoolsalt on vaja jälgida veresuhkrutaset, kui laps
• ei ole ära söönud oma toitu (ei saanud ettenähtud kogust süsivesikuid),
• liigub palju,
• on haige,
• on mitteigapäevases olukorras (näiteks teeb eksameid, on reisil või laagris).

Meelespea!

• Lapsel peab alati olema kaasas midagi söödavat juhuks, kui peaks tekkima hüpoglükeemia (glükoos, mahl vms).
• Kõik inimesed, kes tegelevad lapsega igapäevaselt, peavad teadma, mis on hüpoglükeemia, ja oskama anda esmaabi.
• Arutage lapse diabeediravi meeskonnaga läbi, kui palju kiiresti imenduvaid süsivesikuid peab teie laps hüpoglükeemia korral saama. Ärge unustage, et lapse vanemaks saades vajalik kogus suureneb.
• Kui teie lapsel on regulaarselt kergeid hüpoglükeemiaid või oli tal raske hüpoglükeemia, arutage seda oma raviarstiga.
• Küsige oma diabeediõelt, kuidas kasutada glükagooni. Õpetage ka teisi lapsega kokku puutuvaid täiskasvanuid seda kasutama.

Diabeet lastel ja noortel