Diabeet on haigus, mille põhjus on organismi insuliinipuudus. Insuliin on hormoon, mida valmistatakse pankreases ehk kõhunäärmes (asub ülakõhus mao tagaküljel).

I tüüpi diabeet tekib siis, kui pankreas ei tooda enam insuliini. Sellisesse diabeeti haigestuvad enamasti lapsed ja noored täiskasvanud.

II tüüpi diabeedi korral pankreas küll toodab insuliini (vähemalt haiguse algusjärgus), kuid organism ei oska seda veresuhkrutaseme reguleerimiseks kasutada. See diabeeditüüp esineb enamasti ülekaalulistel täiskasvanutel.

Miks me vajame insuliini?

Insuliin on hormoon, mida toodavad kõhunäärme beetarakud. Need asuvad kõhunäärme osas, mida kutsutakse Langerhansi saarekesteks. Kõhunäärme eri osad toodavad mitmesuguseid hormoone ja seedimiseks vajalikke ensüüme. Insuliin on vajalik selleks, et rakud saaksid glükoosi kasutada. Glükoosi saab meie keha toidust. Toit koosneb kolmest põhikomponendist – süsivesikutest, valgust ja rasvast. Toiduga saadavad süsivesikud (tärklis ja suhkrud) lõhustatakse mao- ja sooletraktis glükoosiks ehk lihtsuhkruteks, mis imenduvad verre. Kui glükoos on imendunud soolest vereringesse, siis salvestatakse see glükogeenina maksas ja lihastes. Insuliin on võtmehormooniks, et transportida glükoosi nende organite rakkudesse. Aju ei kogu glükoosivarusid, mistõttu selle normaalseks funktsioneerimiseks peab veres kogu aeg olema piisavas koguses glükoosi.

Mitte kõik keha rakud ei vaja insuliini glükoosi transpordiks (vt joonist 1). Need “insuliinist sõltumatud rakud“ imavad endasse glükoosi nii palju, kui seda on veres. Kui veresuhkrutase on kõrge, siis need rakud saavad ülemäära palju suhkrut. Kui veresuhkrutase on püsivalt kõrge, siis need rakud kahjustuvad. Nendeks rakkudeks on ajurakud ja närvikiud, silma võrkkest ehk reetina, neerud ja neerupealised, veresooned ja punavererakud.

Kui terve inimene sööb, saadab tema organism signaali beetarakkudele insuliini tootmise suurendamiseks. Beetarakkudel on võime pidevalt veresuhkrut “mõõta” ning vastavalt sellele insuliini tootmist reguleerida, nii et toiduga saadav glükoos kiirelt verest edasi rakkudesse liiguks. Keharakkude energiaga varustamisele lisaks liigub glükoos insuliini abil verest maksa ja lihastesse, kus see muudetakse glükogeeniks ja säilitatakse organismi energiavaruna. Seda varu kasutavad rakud energia saamiseks söögiaegade vahel, öösel ja kehalise treeningu ajal.

Mis juhtub organismis I tüüpi diabeeti haigestumisel?

Kui inimene haigestub I tüüpi diabeeti, on tema kõhunäärme beetarakud hävinenud ega tooda enam insuliini. Toidus sisalduvad süsivesikud küll lõhustatakse sooletraktis glükoosiks ning see imendub verre, kuid sealt edasi rakkudesse glükoos ei jõua, sest puudub insuliin. Kuna rakud on energianäljas, saadavad nad välja häiresignaali ning inimene tunneb nälga. Kahjuks ei aita söömine kuigi palju, sest ilma insuliinita ei pääse glükoos ikkagi rakkudesse. Veresuhkrutase aina tõuseb ning organism hakkab glükoosi neerude kaudu välja viima. Suhkrute lahustamiseks vajavad neerud rohkelt vett ja seetõttu eritub uriini tavalisest enam. Organismi veekaotuse tõttu tekib haigel janu ja ta hakkab palju jooma. Kuna keharakud ei saa energiat kätte süsivesikutest, hakkavad nad seda hankima keha rasvavarudest. Diabeeti põdeva inimese söögiisu ja toidukogused võivad jääda samaks või isegi suureneda, ometi tema kehakaal langeb. Ta tunneb nõrkust ja väsimust: rasva lõhustumisel tekivad teiste laguproduktide kõrval ka ketokehad, mis kogunevad organismis ja mürgitavad kõiki elundisüsteeme.

Insuliinravi alustades need sümptomid kaovad, sest organismi rakud saavad tänu insuliinile jälle energiat ning veresuhkrutase langeb. Selleks hetkeks, kui diabeet diagnoositakse, on pankreases tavaliselt alles jäänud vähem kui 10% insuliini tootvaid rakke. Allesjäänud beetarakkude toel vajatakse haiguse varases perioodis raviks küllalt väikseid insuliinikoguseid. Seda nimetatakse “mesinädalate” perioodiks, mis võib kesta mõnest nädalast mõne aastani ja tekib umbes 80%-l haigetest. Kuid lõpuks hävivad siiski kõik beetarakud ning insuliinikogused suurenevad. “Mesinädalate” ajal on veresuhkrut kontrolli all hoida enamasti lihtsam, kuna oma pankrease toodetud insuliin aitab veresuhkrutaset alandada.

Miks haigestutakse diabeeti?

Kuigi I tüüpi diabeeti on inimestel diagnoositud juba sajandeid, ei teata ikkagi, mis seda täpselt põhjustab. I tüüpi diabeet on autoimmuunne haigus, mille korral tekib organismis immuunreaktsioon oma kudede vastu: keha hakkab üht osa endast võtma kui “võõrast” ja immuunsüsteem vastab sellele teatud rakkude hävitamisega. I tüüpi diabeedi korral hävitab immuunsüsteem pankreases insuliini tootvad beetarakud.

I tüüpi diabeet ei teki kunagi liigsest magusasöömisest ja seda haigust ei saa kuidagi ära hoida. Tänapäeval on teada mõned faktorid, mis mängivad rolli I tüüpi diabeedi tekkes:
– geneetiline eelsoodumus (HLA II klassi alleelid),
– keskkonnategurid.

Üht kindlat geeni, mida saaks siduda I tüüpi diabeedi tekkega, ei ole veel leitud. Maailmas korraldatakse palju uuringuid, et kindlaks teha, mis võiksid olla haigust käivitavad keskkonnategurid. Arvatakse, et need võivad olla viirused või teatud komponendid toidus. Teada on aga see, et I tüüpi diabeet ei teki üleöö. Immuunsüsteem alustab beetarakkude hävitamist kuni mitu aastat enne sümptomite teket ja haiguse diagnoosimist. Seda saab kindlaks teha vereanalüüsi abil, määrates teatud liiki antikehasid veres. Seega ei ole diabeet kunagi viimati põetud haiguse “tüsistus”, nagu tihti arvatakse. Sageli küll avalduvad diabeedi sümptomid mõne ägeda viirusnakkuse põdemise järel, kui sellest haigusest tingitud stress on organismi jaoks lihtsalt viimane piisk. Seda, mis ajendas immuunsüsteemi hävitama esimest beetarakku, ei oska praegu kahjuks keegi öelda.