9. LIIKUMINE JA SPORT
Diabeeti on üldjuhul lihtsam ohjata nendel inimestel, kes regulaarselt spordiga tegelevad. Igapäevane jõukohane füüsiline koormus (ka näiteks kodu koristamine, aiatöö jm) suurendab organismi insuliinitundlikkust ja alandab veresuhkrutaset, stimuleerib vereringet ja treenib südant, vähendab vere rasvasisaldust ja suurendab organismi vastupanu põletikele. Sport maandab pingeid, pakub positiivseid emotsioone ja tõstab enesehinnangut.
Mitmed professionaalsed sportlased põevad I tüüpi diabeeti, nende hulgas on nii olümpiavõitjaid, ekstreemsportlasi kui ka tavapäraste aladega tegelejaid. Nad on oma elustiili ja saavutustega eeskujuks teistele diabeeti põdevatele inimestele, tõestades, et hea tahtmise korral pole miski võimatu.
Füüsiline pingutus langetab veresuhkrutaset, kuna sama insuliinikoguse abil omastavad lihasrakud verest suurema koguse glükoosi kui puhkeseisundis. Pikemalt kestva pingutuse korral kasutatakse ära ka glükoosivarud lihastes. See tähendab, et insuliinikogust vähendamata alandab füüsiline aktiivsus veresuhkrutaset nii sportimise ajal kui ka kuni 24 tundi hiljem, sest siis hakkavad lihased taastama oma glükoosivarusid.
Kuid mõnikord võib sporti tehes veresuhkrutase hoopis tõusta – seda juhul, kui insuliini on liiga vähe või tegemist on pingelise olukorra või lühikese ja intensiivse pingutusega (nt sprint, tõstesport). Kui insuliini on organismis liiga vähe, ei jõua glükoos verest rakkudesse ja energiapuuduses rakud edastavad maksale käskluse vabastada verre lisakogus glükoosi. Kuid ka see ei jõua ilma insuliinita rakkudesse ning veresuhkrusisaldus järjest suureneb. Samasuguse käskluse annavad maksale ka adrenaliin ja teised stressihormoonid, mis võistlustingimustes tekivad. Seetõttu võib tavalise trenni jooksul veresuhkrutase langeda, kuid võisteldes hoopis tõusta.
Sportlik sooritusvõime oleneb suuresti veresuhkrust – ei selle liiga madal ega liiga kõrge tase lase meie organismil oma võimeid täiel määral rakendada.
Kuna sportimine võib veresuhkrusisaldust nii suurendada kui ka vähendada, on väga oluline tihedalt veresuhkrut mõõta. Kindlasti tuleb seda teha enne trenni, trenni ajal, pärast trenni, mõni tund hiljem ning öösel kella 2–3 paiku.
Soovituslik veresuhkrunäit on enne trenni 6–10 mmol/l, see ei tohi olla alla 5–6 mmol/l ega üle 15 mmol/l.
Kõrge näidu korral mõõda ketokehade sisaldust. Kui veres on ketokehad, on see märk insuliini puudujäägist ning sellisel juhul tuleks trenn edasi lükata, annustada korrigeeriv insuliinidoos ning veenduda, et veresuhkrutase hakkab langema. Kui veres ketokehi ei ole, piisab kõrge veresuhkru korrigeerimisest ning võib kohe sportima hakata. Enne trenni kõrget veresuhkrut korrigeerides peab arvestama, et üks ühik insuliini võib trenni ajal ära teha mitme ühiku töö, ning vastavalt sellele on vaja doosi vähendada (näiteks 50% võrra).
Enne trenni tuleb üle vaadata, millal on annustatud eelmine doos kiiretoimelist insuliini. Arvestades, et lühitoimelise insuliini (Novorapid, Humalog, Apid- ra) toimeaeg on keskmiselt 2–4 tundi, alandab trenni eel manustatud insuliin veresuhkrutaset veel trenni kestel. Kui trenn algab 30 minutit kuni kaks tundi pärast sööki, tuleks vähendada toiduinsuliini kogust enne söögikorda 10–70% võrra olenevalt treeningu pikkusest ja intensiivsusest. Sobiva koguse leidmiseks on vaja katsetada ja tihedalt veresuhkrut mõõta. Tavaliselt pole esimese pooltunni jooksul trennis lisasüsivesikuid tarbida vaja, kuid seejärel võib treenija vajada olenevalt veresuhkrutasemest iga 30 minuti järel keskmiselt 10–15 g süsivesikuid. Trenni ajal tarbimiseks on hea valida kergesti seeditavad söögid-joogid. Soovitatav on süüa-juua nii kiiresti imenduvaid (banaan, 6%-line spordijook või täismahl veega lahjendatult) kui ka aeglasemalt imenduvaid süsivesikuid (müslibatoon, leib) sisaldavaid tooteid.
Väga oluline on vältida sportides vedelikupuudust. Kui eesmärk on kaalu alandada, on sportides mõistlik insuliinidoose vähendada, mitte tarbida rohkelt lisasüsivesikuid trenni ajal ega järel.
Et ära hoida veresuhkrutaseme langust pärast aktiivset liikumist, võib ollavajalik vähendada ka järgmise söögikorra eelse toiduinsuliini kogust. Öise hüpoglükeemia vältimiseks võib vähendada õhtuse pikatoimelise insuliini kogust või süüa enne magamaminekut valku, rasva ja süsivesikuid sisaldava vahepala (jäätis, jogurt, võileib singi ja juustuga vms).
Insuliinipumba kasutajatel on hea seadistada juba kaks tundi enne trenni väiksem basaalinsuliini kogus, sest trenni ajal alandab veresuhkrutaset see basaalinsuliin, mis on pumbast eelmise paari tunni jooksul annustatud. Väiksema koguse (10–70%) basaalinsuliini annustamine peaks jätkuma ka trenni kestel ja vajadusel ka trenni järel. Regulaarse treenimise korral võiks seadistada eraldi basaalinsuliini režiimi trennipäevade jaoks. Vajadusel võib trenni ajal pumba 1-2 tunniks ära võtta.
Füüsilise vormi paranedes ei ole tavaliselt enam vaja nii palju lisasüsivesikuid trenni ajal tarbida kui treenimise alustamisel. Seepärast on oluline järjekindlalt veresuhkrut mõõta, et insuliini ja süsivesikute koguseid organismi vajaduste järgi korrigeerida.
Insuliini toime intensiivsus oleneb ka süstekohast – kui on süstitud töötava lihase piirkonda, on insuliini imendumine väga kiire. Insuliinipumba kasutajatel pole kanüüli sportimise ajaks mõtet teise kohta ümber tõsta, vaid vähendada insuliinikogust veelgi.
Pikemaajalise aktiivse liikumise (suusareis, matk, spordilaager) korral tuleb vähendada pikatoimelise insuliini või pumba basaalinsuliini kogust 30–50% võrra ning kahandada ka toiduinsuliini kogust. Suurenenud insuliinitundlikkus võib püsida 1–2 päeva pärast aktiivse liikumise lõppu.
Treener, kehalise kasvatuse õpetaja ja trennikaaslased peavad olema informeeritud lapse diabeedist ning teadma, mida teha madala veresuhkrutaseme korral. Glükoos, mahl või muud süsivesikuterikkad toiduained peavad trenni tehes alati käepärast olema.