8. KÕRGE VERESUHKUR
Kui veresuhkrusisaldus suureneb üle lubatud taseme, nimetatakse seda hüperglükeemiaks ehk kõrgeks veresuhkruks (vt soovitatavaid veresuhkruväärtusi 2. peatükist).
Põhjused:
• liiga väike insuliinikogus või insulii- ni manustamise unustamine,
• liiga süsivesikuterikas toit või süsi- vesikute koguse valesti arvutamine,
• vähene kehaline aktiivsus,
• pingeline olukord, stress,
• infektsioon,
• hormonaalsed muutused organismis (nt kasvamine lastel),
• hüpoglükeemia järel.
Tunnused:
• suurenenud joogijanu,
• sage urineerimine, öine urineerimine ja voodimärgamine,
• väsimus,
• kiirenenud hingamine,
• atsetoonilõhn suust,
• kõhu- või peavalu.
Mida teha kõrge veresuhkru korral
Lühiaegne veresuhkrusisalduse suurenemine ei ole lapsele ohtlik. Küll peab kõrge veresuhkrutaseme korrigeerimiseks manustama kiiretoimelist insuliini ja analüüsima võimalikke põhjusi, et hüperglükeemiat tulevikus vältida. Korrigeeriva doosi arvutamiseks on vaja teada, kui palju 1 TÜ insuliini veresuhkrusisaldust vähendab (korrektsioonitegur). Seda aitab kindlaks teha raviarst diabeedipäeviku andmete põhjal. Korrigeerimiseks vajalik doos on inimestel erinev ning muutub lapse kasvades. Ka võib korrektsioonitegur erineda päevasel ja öisel ajal.
Kõrge veresuhkrutaseme alandamiseks insuliini annustades tuleb meeles pidada insuliini toimeaega – kiiretoimeliste insuliinide toime algab umbes 15 minutit pärast annustamist ning kestab 2–5 tundi. Selle aja jooksul peab kindlasti korduvalt veresuhkrut mõõtma. Kui veresuhkrutase püsib endiselt kõrgel, tuleb pärast eelmise doosi toimeaja lõppu annustada insuliini uuesti.
Kui pumbaravi korral püsib veresuhkrutase pärast esimest korrigeerivat doosi endiselt kõrge, tuleks enne uut doosi vahetada kanüül. Kui veresuhkrutase ei lange hoolimata korduvast korrigeerimisest, siis vahetada ka insuliinipumba kateeter ja reservuaar.
Kui veresuhkrutase püsib pikemat aega kõrge, tekib ketoatsidoosi oht.
Ketoatsidoos
Söögiga saadavad süsivesikud on meie põhiline energiaallikas. Selleks, et glükoos pääseks verest rakkudesse ja kehal oleks võimalik seda kasutada energia tootmiseks, on vajalik insuliin. Kui organismis on liiga vähe insuliini, siis veresuhkrutase tõuseb ning energia hankimiseks hakatakse kasutama rasva. Rasvade liigsel lõhus- tamisel tekivad ketokehad, mille sisaldust on võimalik mõõta nii verest kui ka uriinist. Esmalt tekivad ketokehad verre ning seejärel hakatakse neid väljutama uriiniga. Ketokehade kuhjumisel verre muutub keha happeliseks ning kujuneb mürgistusseisund, mida kutsutakse ketoatsidoosiks.
Ketoatsidoosi korral tekib lapsel jõuetus, iiveldus ja oksendamine, ta võib kaevata kõhuvalu. Lapse suust tuleb atsetoonilõhna ja ta põsed hakkavad õhetama. Seisund halveneb järk-järgult. Ketoatsidoos kujuneb tavaliselt päevadega. Siiski võib mürgistus tekkida kiiremini väikelastel, infektsioonide korral ning in- suliinipumbaravil olijatel (vt 4. peatükki).
Kui lapsel püsib veresuhkrunäit 15 mmol/l juures või on kõrgemgi, on kindlasti vaja mõõta veres või uriinis ketokehade sisaldust.
Eelistatud on ketokehade mõõtmine verest, kuna see võimaldab avastada varaseid muutusi. Ketokehi mõõdetakse sarnaselt veresuhkru mõõtmisega näpuotsaverest seda võimaldava glükomeetri ja testribadega.
Ketokehade sisaldus veres:
• alla 0,6 mmol/l – normaalne
• 0,6–1,5 mmol/l – näitab kujunenud insuliinivaegust ja vajadust last jälgida,
• üle 1,5 mmol/l – näitab ketoatsidoosi kujunemise ohtu.
• Mõõtmise positiivse tulemuse korral on tegemist insuliinivaegusega ning insuliinidoosi tuleb suurendada või manustada kiiretoimelist insuliini lisaks (0,05–0,1 ühikut kg kohta). Kindlasti peab lapsele andma rohkelt vett juua.
• Kui lapse enesetunne halveneb ja ta hakkab oksendama, on vaja kohe minna haiglasse.
Ketokehade sisaldust uriinis on võimalik mõõta spetsiaalsete testribade abil. Eestis on need apteekides saadaval Ketostixi nime all. Testriba peab kastma uriini sisse ning ootama selle värvuse muutumist. Testriba värvust purgil oleva värviskaalaga võrreldes saab teada ketokehade sisalduse uriinis.
Ketoatsidoosi kujunemist on võimalik ennetada. Selleks tuleb regulaarselt, 4–6 korda päevas mõõta veresuhkrut ja manustada vajadusel korrigeerivaid insuliiniannuseid, et veresuhkrutaset langetada.