5. GLÜKOOSISENSOR

Pideva glükoosijälgimise süsteem töötati välja 1999. aastal. See on viimase aja olulisim uuendus diabeediravis.

Süsteem koosneb sensorist, saatjast ja vastuvõtjast. Sensor on väike pehme elektrood, mis paigaldatakse naha alla nagu kanüül. Sensor mõõdab koevedeliku suhkrusisaldust iga viie minuti tagant. Naha peale jääb sensori plastist osa, mille külge kinnitatakse väike raadiosaatja. Sensor sisaldab glükoosoksüdaasi-nimelist fermenti, mida kasutatakse ka glükomeetri testribades. Ferment reageerib koevedelikus oleva glükoosiga. Selle keemilise reaktsiooni tulemusel tekib elektrilaeng, mida sensoris asuv elektrood mõõdab ja edastab saatja kaudu vastuvõtjasse. Vastuvõtja ekraanil kuvatakse hetke veresuhkruväärtus, selle muutu- mise suund (tõuseb, langeb või on stabiilne) ning viimaste tundide ja ööpäeva veresuhkruväärtuste graafik.

Vastuvõtjaks on tavaliselt insuliinipump, mille ekraanil on võimalik sensori infot vaadata. Kuid sensorit võib kasutada ka ilma pumbata, sellisel juhul on info vaatamiseks vajalik väike ekraaniga vastuvõtja.

Kasutaja saab programmeerida vastuvõtjas (pumbas või monitoris) erinevaid alarme, kui sensori näitude kohaselt on veresuhkrutase kõrgem või madalam kui kasutaja määratud ja soovitud veresuhkruväärtused. Insuliinipump ei doseeri insuliini sensori näitude järgi, vaid insuliini annustamiseks peab kasutaja ise pumbanuppe vajutama või süstima. Ühel paljudest kasutusel olevatest pumpadest (Medtronic Veo) on võimalik aktiveerida funktsioon, mis sõltub sensori näidust – kui veresuhkrutase langeb etteantud piirist madalamale, lõpetab pump insuliini annustamise kaheks tunniks. Kasutaja saab insuliini annustamise soovi korral nupuvajutusega ise taastada.

Sensorikasutaja peab ikkagi aeg-ajalt veresuhkrut glükomeetriga mõõtma, sest sensorit on vaja vähemalt kaks korda ööpäevas kalibreerida (s.t sisestada vastuvõtjasse gükomeetriga mõõdetud veresuhkrunäit). Lisaks on vajalik veresuhkrut kontrollida glükomeetriga siis, kui sensorinäit erineb oluliselt eeldatavast veresuhkruväärtusest. Üks sensor töötab tavaliselt 6–7 päeva.

Sensori kandmine annab kõige paremaid tulemusi siis, kui seda teha pidevalt. Samas eeldab see lapselt või lapsevanemalt uue seadme kasutamise selgeksõppimist ning pingutamist paremate veresuhkrunäitude nimel:
• laps (v.a väga väike laps) ja tema pere peavad valmis olema õppima midagi uut;
• laps peab olema valmis kandma sensorit (ideaalis vähemalt 6 päeva nädalas);
• pere peab olema võimeline pakkuma lapsele tuge, sest iga uue seadme kasutamise selgeksõppimine võib algul olla tülikas;
• laps ja pere peavad olema valmis sensori kasutamisel saadud infost iga päev juhinduma – muutma insuliiniannuseid, korrigeerima toitumist või füüsilist koormust;
• sensori kasutamisega kaasnevad lisakulutused.

Lastel, kes ei tunneta madalat veresuhkrutaset, aitab sensori kasutamine vältida raskeid hüpoglükeemiaid. Sensor annab märku, kui suhkrusisalduse muutumise järgi veres võib eeldada, et peagi langeb veresuhkrutase liiga madalale. See annab võimaluse süüa kiirelt midagi magusat, enne kui veresuhkrutase ohtlikult madalale langeb.

Algul võib tunduda, et sensori antavat infot on liiga palju ja väga keeruline on otsustada, mida nende andmetega teha. Kindlasti ei taga sensor ideaalseid näite, diabeet on selleks liiga ettearvamatu ning insuliinid liiga aeglased, et suhkrusisalduse muutumisele veres kiirelt reageerida. Esmalt tasuks keskenduda veresuhkrutaseme suurte tõusude ja languste vältimisele. Samuti madala veresuhkrutaseme ennetamisele, sest kui hüpoglükeemia on juba käes, kiputakse magusat üle tarbima, mis omakorda põhjustab suhkrusisalduse kiire suurenemise veres ja kõrged näidud. Alguses, kui sensorit alles hakatakse kasutama, võib HbA1c-väärtus isegi suureneda, sest varem märkamata jäänud hüpoglükeemiad, mis vere keskmist glükoosisisaldust vähendasid, on nüüd välistatud. Kuid kaugemas perspektiivis õpetab sensor diabeediga paremini toime tulema ja senistele uuringutele tuginedes on sensorikasutajatel väiksem HbA1c-tase.

Sensori vastuvõtjast on võimalik kogu info arvutisse laadida ning vaadata tulemusi graafikute ja tabelitena. Raviarst aitab graafikuid mõista ning saadud teabe põhjal raviskeemis vajadusel muudatusi teha.

Sensori kasutamine annab hindamatut infot selle kohta,
• kas basaal/boolusinsuliini kogused on sobivad;
• kuidas üks või teine toit veresuhkrutaset mõjutab,
• mitu minutit enne sööki on vaja annustada toiduinsuliini, et vältida veresuhkrutaseme kiiret tõusu söömise järel,
• kuidas trenn ja muu füüsiline aktiivsus veresuhkrut mõjutavad, millal manustada ajutist basaalinsuliini, millal ja kui palju tarbida trennis süsivesikuid,
• kuidas doseerida insuliini pikendatud boolusega rasva- ja valgurikaste toitude söömisel;
• millised on veresuhkru öised näitajad ja kuidas need muutuvad.

Diabeet lastel ja noortel

Diabeet lastel ja noortel

Curriculum

5. GLÜKOOSISENSOR

Lisa kommentaar Tühista vastus

Modal title