12. DIABEEDI VÕIMALIKUD TÜSISTUSED
Lapse haigestumine diabeeti tekitab lapsevanemates suurt muret tuleviku pärast, sest diabeediga seoses räägitakse tihti tüsistustest. Kindlasti tuleb arvestada seda, et paljude diabeeti põdevate täiskasvanud inimeste tüsistused on tekkinud 30–40aastase diabeedistaaži tagajärjel ja nende ravivõimaluste juures, mis tol ajal kättesaadavad olid. Tollased ravivõimalused ja -vahendid ei ole aga võrreldavad tänapäevastega.
Nüüdisaegsed uuringud diabeedi tüsistuste vallas näitavad, et intensiivse diabeediravi (veresuhkru mõõtmine vähemalt neli korda päevas, mitmesüsteskeem või pumbaravi) ja eesmärgipäraste HbA1c-väärtuste korral on tüsistuste oht minimaalne.
Tuleb aga teada, et püsivalt ja pikaajaliselt kõrge veresuhkrutase kahjustab nii suuri kui ka väikeseid veresooni. Suurte veresoonte kahjustus toob kaasa süda- meveresoonkonna haigused, sh ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise. Väikeste veresoonte kahjustus põhjustab retinopaatiat (silma võrkkesta kahjustus), nefropaatiat (neeru veresoonte kahjustus) ning neuropaatiat (närvide kahjustus). Diabeedi tagajärjel võib kahjustuda nii perifeerne (närvid lihastes, liigestes, kõõlustes ja nahas) kui ka autonoomne närvisüsteem (siseorganite närvivarustus). Autonoomne neuropaatia võib olla südame, seedetrakti, kuseerituse ja suguorganite funktsiooni puudulikkuse põhjuseks.
Kahjuks ei anna kudede kahjustumine väga varases staadiumis endast märku. Varajane diagnoosimine annab võimaluse hilistüsistuse süvenemist aeglustada intensiivse raviga ja tagab inimesele parema elukvaliteedi. Regulaarsetel arstivisiitidel uuritakse last, et kindlaks teha võimalikke tüsistusi. Täpsemalt saab sellest lugeda 14. peatükist “Diabeeti põdeva lapse meditsiiniline jälgimine”. Diabeediravi eesmärk on hoida veresuhkrutase heas tasakaalus, vältida hilistüsistusi või juba tekkinud tüsistuste edasist arengut. See tähendab, et ka juba tekkinud tüsistuste (nt neerukah- justuse) süvenemist saab pidurdada, kui diabeet saadakse taas kontrolli alla.
Tüsistuste vältimise ja ravi kõige olulisem osa on veresuhkrutaseme kontroll. Peale selle on igat tüüpi tüsistuste korral oluline hoiduda suitsetamisest ja alkoholi tarvitamisest. Hilistüsistuste spetsiifilise ravi määrab silmaarst, nefroloog (neeruarst) ja vajadusel kardioloog (südamearst). Me ei saa olematuks teha diabeedi diagnoosi ega mõjutada haiguse kestust, aga on võimalik paremini kontrolli all hoida oma veresuhkrut, vähendada vererasvade sisaldust, hoida oma kaal normis, ravida kõrget vererõhku, hoiduda suitsetamisest ja alkoholi tarvitamisest.
Tüsistuste jälgimise algus ja sagedus vastavalt ISPADi juhistele
Südame-veresoonkonnahaigused: alates 12. eluaastast.
Retino- ja nefropaatia: üks kord aastas alates 11. eluaastast kaheaastase diabeedistaaži ja alates 9. eluaastast viieaastase diabeedistaaži korral. Silmakontrollis käimise sageduse määrab silmaarst. Neuropaatia: jälgimise algusaja ja sageduse kohta ühtne seisukoht veel puudub.
Tihti tekib peres küsimus, kuidas diabeeti põdeva lapsega tüsistustest rääkida. Lapsega võiks vestelda kõrge veresuhkrutaseme tagajärgedest, tehes seda eakohasel viisil. Tüsistustest kõnelemist pole hea vältida, sest laps kuuleb ja saab paljustki aru, ent kui ta kogeb, et peres sel teemal kunagi ei räägita, hoiab ta oma hirmud endale ja tekitab endale asjatult stressi. Võib juhtuda, et mõni asjatundmatu tuttav asub last haletsema tulevaste tüsistuste pärast. Seetõttu oleks hea, et laps või nooruk oleks kursis tegelike faktidega ja oskaks vastata: “See oli vanasti nii, tänapäeval on diabeediraviks palju paremad võimalused.” Samas ei ole tüsistused ka selline teema, mida kodus iga päev arutada.
Mitte mingil juhul ei tohi last ega noort tüsistustega hirmutada. Hirm ei ole kunagi hea motivaator! Elukestev krooniline haigus on niigi suur stressiallikas. Murede korral tuleks konsulteerida oma raviarsti või psühholoogiga. Perekonna toetus on lapsele väga tähtis, sama tähtis on perekonnale diabeediravi meeskonna toetus.