11. EMOTSIONAALNE TOIMETULEK

Kui lapsel diagnoositakse diabeet, on see kindlasti suur šokk. Enamikule inimestele on see diagnoos väga ootamatu ning üles kerkivad küsimused, miks just nendega või nende lapsega pidi nii juhtuma. Diagnoosi teadasaamisel tuleb perel kõik muu kõrvale jätta ja keskenduda armsa lähedase tervisele. Peab õppima haigusega hakkama saama, kuigi emotsionaalses kriisis on seda väga raske teha.

Tavaline tunne, mida lapse haigestumisel kogetakse, on masendus. Tekib küsimus, kuidas diabeediga igapäevase töö, pere teiste laste ja muude igapäevaste kohustuste kõrval toime tulla. See tunne hajub tasapisi, kui saate haigusest rohkem teada ning kogenumate vanematega rääkida.

On ootuspärane, et pärast diabeedi diagnoosimist kogetakse paljusid emotsioone. Võib esineda enesesüüdistamist, mõeldakse oleks- ja poleks-mõtteid – mida saanuks ette võtta või teisiti teha, et haigust ära hoida. Suuremad lapsed ja vanemad süüdistavad ennast sageli vale toitumise või siis liiga hilja arsti juurde minemise pärast. Sageli eelneb diagnoosipanekule lapse märgatavalt kasvav janu, millega võib kaasneda voodimärgamine. Vanemad võivad tunda end süüdi, et nad ei pannud seda tähele või vastupidi, hoopis kritiseerisid last sellepärast. Oluline on nendest tunnetest ja mõtetest rääkida. Paljud vanemad tunnevad kurbust ja valutavad südant, kuidas uus olukord võib mõjutada pereelu ja lapse tulevikku. Täiskasvanud, kellel on diagnoositud diabeet, muretsevad samuti oma elustiili, töö ja tuleviku pärast.

Uue eluga kohanemine võtab aega ja võib kõiki perekonnaliikmeid proovile panna. Enamik inimesi läbib sellises kriisis ühed ja samad faasid:

SEGADUS JA ŠOKK. Selles faasis on väga raske ratsionaalselt mõelda. Mõtted on segi paisatud, kõik tundub ebareaalne. Paljud vanemad kogevad šokki, segadust, hirmu ja isegi viha, kui nende lapsel diagnoositakse diabeet. Nad suudavad mõelda ainult seda, et diagnoos pole tõsi, et see ei saa olla võimalik. Viha võib olla suunatud arstidele, õdedele, jumalale, abikaasale ja isegi sõpradele, kelle lastel pole diabeeti. Mingis mõttes võib viha olla märk perekonnaliikme kaitseasendist pere suhtes ja peegeldada seda, et tal on raske aktsepteerida armsa lähedase kroonilist haigust.

Šoki tõttu on raske keskenduda arstide ja õdede juhtnööridele. Sageli on vaja üht ja sama asja korrata ning üle küsida. Keegi ei pane seda pahaks ja tavaliselt ollakse alati lahkesti valmis nõuandeid kordama. Algse šoki ja sellega kaasneva magamatuse pärast jagatakse haiglas esimestel päevadel ainult kõige olulisemat infot, kuidas toime tulla. Iga järgmise visiidiga teadmiste hulk suureneb.

EITUS väljendub sageli sellistes kommentaarides nagu “tegemist on vale diagnoosiga”. Tavaliselt pöördutakse teisese arvamuse saamiseks mõne muu arsti poole, lootuses, et diagnoosiga on eksitud. Kuigi algul on normaalne kahelda, võib jätkuv eitamine haigusega kohanemise palju raskemaks teha. See võib takistada ka meditsiinilist ravi ja asjakohast koolitust. Kui eitus on väga tugev, peaks uurima selle tagamaid.

KURBUS. Pisarad, unetus, agressiivsus, kibestumine – kõik see on reaktsioon kurbusele ja nõuab samuti aega, et sellega hakkama saada. Lohutamine on oluline, kuid tuleb olla adekvaatne. Sõnad “Ära ole kurb” või “Mõtle nende peale, kellel on veel hullem” võivad mõjuda tõsise hoobina. Miks ei tohiks sellises olukorras kurb olla? On täiesti loomulik tunda selles situatsioonis kurbust, kibestumust ja pettumust.

Te nutate taga tervet inimest ja elu tundub ebaõiglane. Aja jooksul see reaktsioon maheneb ja tõmbub tagasi. Te hakkate ennast paremini tundma. Te mõistate, et ei ole selles haiguses süüdi ja teid ei karistata mitte millegi eest.

Lapsed võivad tunda viha paljude muutuste vastu, mis nende elus aset leiavad – süstid, torkimine veresuhkru mõõtmisel, teistsugune toitumine ja päevaplaan. Sageli suunavad lapsed oma viha vanemate vastu, sest nad ei oska oma tundeid ja mõtteid väljendada. Kannatlik suhtumine, lapse ärakuulamine ja info jagamine aitavad tal oma tunnetega hakkama saada.

On oluline meeles pidada, et ka lastega on vaja rääkida nende tunnetest ja ära kuulata, mida see haigus nende jaoks tähendab. Isegi väga väiksed lapsed võivad olla segaduses ja nende käitumises võib esineda muutusi. Tuleb leida endas jõudu kuulata, reaalsusega silmitsi olla ja samas lubada endale tunnistada oma kurbust ja hirmu.

Selleks, et laps saaks oma haigust aktsepteerida, peavad vanemad kõigepealt seda ise tegema ja õppima, kuidas haigusega hakkama saada. Laps õpib kõike oma vanematelt ja selleks vajab ta ka armastust, tuge ja hoolimist. Kõik lähedased inimesed lapse elus – õed- vennad, vanavanemad, tädid ja onud –

peaksid läbi töötama oma tunded, mida lapse diagnoos on neis tekitanud. See aitab lähedastel ka paremini mõista, kuidas nemad saaksid kõige paremini aidata. Pereliikmete ja sõprade toetus diabeediga toimetulekul on väga suure tähtsusega.

ÄREVUS on tavaline tunne. Vanemad muretsevad oma värskelt diagnoosi saanud lapse turvalisuse ja tema eest õigesti hoolitsemise pärast. Õed-vennad võivad sattuda ärevusse süstimist nähes ja neil võib tekkida hirm, et ka nemad saavad selle haiguse. Lapsed kardavad, et sõbrad hakkavad neisse teisiti suhtuma. Ärevus taandub kogemuse ja ajaga.

Igapäevased lahusolekud saavad uue tähenduse. Vanemad võivad muretseda, kuidas nende laps lasteaias või koolis hakkama saab. Kuigi mõningast ärevust tunda ja muretseda on normaalne, võib liigne mure takistada lapse iseseisvaks muutumist.

SÜÜTUNNE tekib sageli nii lastel kui ka vanematel. Kui me ei mõista sündmuste põhjusi, on väga kerge ennast süüdistada. Lapsevanem, kelle suguvõsas esineb diabeeti, süüdistab ennast. Samuti võib tekkida süütunne, kui öeldakse, et diabeedi põhjusteks võivad olla autoimmuunsus, viirusinfektsioon ja muud tundmatud tegurid. Ei ole lõplikult teada, miks diabeet tekib. Ei ole ühtegi tõestatud moodust, kuidas saaks haigestumist vältida. Varasem diagnoosimine ei oleks saanud haigestumist ära hoida.

Lapsed otsivad sageli asjadele põhjusi. Kui me ei suuda pakkuda nende küsimustele rahuldavaid vastuseid, võivad nad luua oma “teooria”. Lapsed võivad arvata, et haigus on neile karistuseks selle eest, et nad olid ulakad, sõid liiga palju kommi või ei olnud oma venna vastu head. Oluline on neid veenda, et nad ei ole oma haiguses ise kuidagi süüdi. “Teooriad” võivad päevavalgele tulla alles aastaid hiljem. Tähtis on lapsega vestelda ja aidata tal oma süütundest vabaneda.

Diabeediga kohanemine

Esimesed nädalad pärast diabeedi diagnoosimist võivad tunduda igavikuna. Muutustega toimetulekuks kulub palju emotsionaalset ja füüsilist energiat, mis mõjub kurnavalt. Hea uudis on see, et olukord muutub paremaks! Kui igapäevane rutiin paika loksub, saab pere hakata tegelema uue diabeediplaaniga. Täiskasvanud tunnevad ennast energilisemana ja on valmis jälle “maailmale vastu astuma”.

Vanemad muutuvad kindlamaks, nähes, et nende laps tunneb ennast paremini ja “on jälle endine”. Laps võib hakata ka kiiremini kasvama. Kui lapse kaal oli enne diabeedi diagnoosimist langenud, siis ravi alustades kasvab tema söögiisu ja kaal taastub. Kõik tunnevad ennast tänu uutele oskustele enesekindlamalt, kuid õhus võib ikka veel olla palju küsimusi, millest tuleb kindlasti rääkida.

Pikemas perspektiivis võtab kohanemine aega. On väga oluline oma tunnetest kogu perega rääkida. Õed-vennad võivad olla haigele lapsele osutatud lisatähelepanu tõttu armukadedad. Vanemad peaksid seda silmas pidama ja vältima ühe lapse eriliseks muutmist.

Diabeet ei tohiks perena tegutsemise rõõmu ära võtta. Diabeeti põdev laps on normaalne laps ja soovib, et teda koheldaks nii nagu teisi. On oluline, et perekonnas säiliksid diabeedijuttude kõrval ka kõik teised jutud erinevatest rõõmudest ja muredest.

Iga kroonilise haiguse korral on perioode, mil maad võtavad ebameeldivad tunded ja frustratsioon. See võib olla signaaliks, et miski vajab tähelepanu.

Kui pere on haigusega kohanenud, tunnevad kõik ennast paremini. Inimesed leiavad endas jõudu, mida nad ei uskunud endas olevat. Vanemad võivad otsida kontakti teiste diabeeti põdevate laste peredega (www.lastediabeet. ee/foorum). Neil võib tekkida vajadus tegeleda heategevusega, aidata kaasa uuringutele. Üle maailma on välja arenenud tugev kogukond peredest, tervis- hoiutöötajatest ja teadlastest, kes on pühendunud diabeediga tegelemisele, lootes ühiste jõududega haigusele ravi leida.

Diabeet lastel ja noortel

Diabeet lastel ja noortel

Curriculum

11. EMOTSIONAALNE TOIMETULEK

Diabeediga kohanemine

Lisa kommentaar Tühista vastus

Modal title